Kadarik Tüür Arhitektide kaasasutaja ja arhitekti Ott Kadariku sõnul osalevad nad võistlustel kogu aeg ning see on üks põhilisi viise, kuidas tööd nende lauale satuvad. Sellise tempo juures on nad aga juba harjunud, et umbes 90 protsenti töödest ei jõuagi ehitamisjärku.

Kadarikule võistelda meeldib. See, et vahel tuleb seepärast kaua üleval olla, käib tema sõnul asja juurde.

Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.

Täname, et liitusite meie uudiskirjaga.

Palun sisesta korrektne e-posti aadress

Liitun

1. Kuidas teie tööpäev välja näeb? On seal mõni kindel rutiin, mis päevast päeva kordub?

Kaks tassi rohelist teed ja umbes pool tundi või kakskümmend minutit pilatest. Üldjuhul ma alustan hommikul seitsme-kaheksa ajal oma protseduuridega, need võtavad pikalt aega. Ma pean ennast puhastama korralikult. Teejoomine ei ole selline niisama asi, vaid võtab ikka tund-poolteist aega. Teen seda kõike väga rahulikult.

2. Mis kell alustate, mis ajal lõpetate?

Tavaliselt ma jõuan tööle umbes kell 9 või 10. Mõnikord ma lähen koeraga jalutama, kui ilm on hea, ja siis lähen koos koeraga tööle.

Tavaliselt küsitakse arhitektilt, et mis kell tööpäev algab ja kõik imestavad, et ei algagi sageli väga vara. Aga keegi kunagi ei taipa küsida, mis kell tööpäev lõpeb. Eile ma jõudsin koju näiteks kell 00.30. Mulle meeldib toimetada siis, kui mulle meeldib toimetada. Ma olen sättinud oma tööpäeva nii, et ma ei peaks kunagi oma rütmi kuidagi rebestama. Asjad peavad tehtud saama, vahet ei ole, mis kell. Mulle meeldib tegutseda pigem õhul.

3. Kui palju ajast läheb klientidega suhtlemisele?

Meil on õnneks Mihkliga (Kadarik Tüür Arhitektide kaasasutaja ja arhitekt Mihkel Tüür – toim) need asjad läinud niimoodi, et kõik teevad neid asju, mida nad oskavad kõige paremini. Mina ei oska eriti hästi klientidega suhelda, teen seda minimaalselt. Mihkel on selles palju parem ja osavam. Ma pigem isegi ei teegi seda eriti. Mõningatel üksikutel juhtudel, kui see tõesti vajalik on. Mihkel on nii hea suhtleja ja oskab inimestega palju paremini läbi käia, kui mina, ja siis see ongi kuidagi aja jooksul nii kujunenud.

4. Millise töö sooviksite oma valminud projektide portfooliost esile tuua ja miks?

Ma ei oska ühtegi asja teisele eelistada. Pange nüüd ise oma lapsed kuidagi paremuse järgi ritta.

Praeguses hetkes on tavaliselt vastus see, et lemmik on parasjagu see, mis on praegu pooleli. See on üks konkurss ja sellest ei tohi me veel rääkida. Mul on, jah, kuidagi nii, et alati olen nii tõsiselt ametis just selle lemmikuga, kes parasjagu pooleli on, ja siis teised kipuvad olema nii-öelda tagaplaanil.

5. Millisest projektist on teil kõige rohkem kahju, et see on ehitamata jäänud, ja mis selle projekti teie jaoks erakordseks muutis? Miks see ehitamata jäi?

Kui üldse läbi aegade mõelda, siis meil oli Mihkliga üks projekt, mille üle ma olen väga uhke. See oli üks maastikuprojekt Ida-Virumaal – maailma kõige kõrgemate püramiidide projekt. Tore projekt, mis kahjuks suri kuskile Eesti ametkondade koridorivaidlusesse ära, nagu ikka Eestis heade mõtetega sageli juhtub. Meede ja menetlus hävitas selle ära. Teadmamehed läksid veel riigikohtus vaidlema, kas tegemist on arhitektuuriga või mitte, kuigi see projekt reisis sel ajal mööda erinevaid arhitektuurinäituseid mööda maailma ringi ja oli päris tasemel. Aga noh, seda ikka juhtub meie maal. See põhjus oli vaieldav ja pastakast välja imetud – selline ametnike pusserdamine.

Aga meil õnnestus isegi ehitusluba saada maailma kõige kõrgemale püramiidile Aidu omavalitsusest. Ehitusloakiri on mul ilusasti ära raamitud. 

Sellest oli tõeliselt kahju. See idee oli niivõrd lihtne ja puhas, et kui armastate malet mängida, siis mõnikord õnnestub selline asi, mille kohta malemasin ütleb, et see on “Brilliant move!“. Ehk siis see on üks väheseid selliseid brilliant move’e, mis me oleme teinud.

6. Milline on teie kogemus: on see arhitektitöö loomulik osa, et mõni projekt ei realiseeru? Kui suur protsent töödest sahtlisse jääb?

90 protsenti umbes. Me just eile pidasime Mihkliga väikest koolitundi keskkooliealistele inimestele ja Mihkel on selle justkui väljaarvutanud, mitu konkurssi peab tegema, et üks ära võita, ja mitu peab ära võitma, et valmis ehitada. See on ikkagi kaduvväike asi: enamus loomingut läheb heal juhul Instagrami, halvemal juhul lihtsalt arhiivi. Sellega peab harjuma.

Need, kes harva võistlust teevad ja ei võida, on sageli väga pahased, aga kui sa seda kogu aeg teed ja võistlus on nagu käe sees, siis ei ole aega pahane ka olla, vaid teed juba järgmist võistlust.

Pärast võistlust enam vehkima ei ole ilus minna. Viisakas võistleja surub võitjal kätt ja ei ole liigselt kurb oma kaotuste üle, aga ei ole ka sündsusetult õnnelik oma võitude üle, kui hästi läheb (maletaja Iivo Nei mõte).

7. Kui palju konkurssidel osalete?

Nii palju kui võimalik. Minu arust meil on kogu aeg midagi käsil. Nii palju, kui jõuame, nii palju ikka osaleme. Pausimomenti polegi, kus ühtegi võistlust ei ole parasjagu käsil kontoris. Me ei ole kunagi ühelgi teisel viisil ühtegi tööd endale saanud. See on meie ainuke võimalus.

8. Kas teie suhtumine konkurssidel osalemisesse on aja jooksul muutunud?

Rahulikumaks on muutunud. Ei ole enam nõnda kireline, et kui kohta ei tule, siis lõhud mööblit ja karjud teiste peale. Kunagi algusaegadel valmistas lõputu kaotustejada suuremaid pettumisi. Eks ta nüüd ikka teeb nukraks, kui väga palju on vussi läinud järjest, aga võitlusvaimu see vähendanud ei ole.

9. Millist konkursitööd oma loomingust esile tõstaksite?

Silmapaistvalt tore oli, et meil õnnestus sellel suvel peaaegu Süku ära võita. Sajast panime mööda, aga saja esimesest mitte. See oli suur ja rahvusvaheline võistlus ja sinna sai tore maja ka tehtud. See oli kõige paremas mõttes ka hea meeskonnatöö: sai palju variante tehtud, igasuguseid mõtteid mõlgutatud ja käis selline silmnähtav välgatus kellelgi läbi ja see leid oli ilus ja sai ära tehtud kõik koos. Mänguilu oli kõik väga tore.

Kahju, et ei võitnud. Aga õnnitlen siinkohal võitjaid. 3+1 tegi ka kindlasti toreda maja. Tore, et Tartu kõige ägedama maja ikkagi teevad meie arhitektid, kes on siin õppinud, kasvanud ja töötanud.

10. Kas teil on mõni konkursitöö, mille puhul on kahju, et see edasise projekteerimise/ehitamise käigus muutus palju ja hea idee ei realiseerunud?

Ei ole sellist asja. Olen tähele pannud, et üldjuhul kipuvad ikka need konkursiga võidetud asjad aja jooksul muutuma, sest sageli tingimused muutuvad ja arhitektuur on nii pika vinnaga asi, et kui seal mitu aastat mütatakse sellega pärast konkurssi, siis ikkagi mõni asi settib ja enamasti asjad lähevad paremaks. Tagantjärele ei oska öelda, et mõni asi oleks täiesti vussi läinud. Võib-olla mõne asja puhul on natuke ülemõeldud, et oleks võinud end veidi tagasi hoida, vähem teha. Pigem on edasine töö asjadele kasuks tulnud, minu mõttes.

Ühe asjana võib esile tuua, et kui tegime Milano Expo paviljoni, siis seal ideestik oli selline, et peame planeedi päästma ja kõik tegema keskkondliku, puust ja ilusasti. Aga kohapeal selgusid mingisugused bürokraatiad ja asjad, mis lõpuks osutusid selliseks, et polnud seal rohelisest ega puust enam haisugi. Oli üks betoonmaja, mis pärast üritust purustajasse lasti, sest seal oli ideoloogiline veidrus, mis tulenes pigem bürokraatiast. Lõppkokkuvõttes maja põhiidee jäi alles, mis ruumi puudutas.

11. Kas suurte projektide/konkursside lõpetamiseks olete pidanud tegema ka mitmepäevaseid töömaratone?

Pidevalt kahjuks. Ma, kurvivaim, olen varsti viiskümmend ja ikka ma olen öösel tööl. Selles mõttes see on selline nuhtlus, mis käib selle kõigega kaasas. Aga teisest otsast mulle meeldib see värk, ega ma muidu ei teeks. Arhitektuur – see on elustiilielukutse, nagu tänapäeval öeldakse. Kui tahaks äri ajada, siis peaks mingi muu asja ette võtma. Mulle meeldib see elustiil. Mulle meeldib võistlust teha. Et teinekord tuleb sellega seoses üleval olla – see tegelikult käib asja juurde. Pärast seda ma saan paar päeva üldse mitte millegagi tegeleda. 

12. Milline on teie kõige kauem valminud objekt?

Aia tänava maja Kosmose päevil ja Tartu ülikooli füüsikahoone. Need olid seitsmeaastased üritused. Porto Franco on praegu vist selline, mis on uus rekord, kui see üks kord valmis saab.

13. Kas mõni projekt on nii kaua valminud, et valmides tundub juba täitsa ajast ja arust?

Arhitektuur on nii konservatiivne lugu, et seitse või kümme aastat mõnes mõttes muudab “muusikat”, aga kokkuvõttes mitte eriti. Asi liigub natuke rahulikumas tempos kui uued kevadmoed riietes. Trend on rahulik. Isegi need asjad, mis said valmis peaaegu et mõnikümmend aastat tagasi, tunduvad praegu ka täiesti okei. Pole ka kunagi mõelnud, et teeks moodsaid maju. Teed ikka neid maju, mis on selle koha, paiga ja inimestega seotud, mitte moega. Aga võib-olla see ongi viga, ega ma ei oska öelda.

14. Mis on arhitektitöö ebameeldivaim osa?

Meede ja menetlus, mis teinekord võtab täiesti arutuid pöördeid ja peab tegema selliseid otsuseid, et isegi ei saa aru, miks neid tehakse. Seal kuskil minu kannatus katkeb ja on vaja Mihkli head tunnetust. Ta leiab alati hea lahenduse ning on sõbralik ja hea.

15. Mis on arhitektitöö juures kõige meeldivam?

Võistluse tegemine. See on kõige põnevam.