Arhitekt Peeter Pere rääkis, et osaleb bürooga avalikel konkurssidel tihti, sest võidutöö eelis on, et seda ei saa oluliselt optimeerida. Tal on ette näidata kaks tööd, mis illustreerivad, kuidas arenduse käigus kavandatu muutuda võib.

1. Kuidas teie tööpäev välja näeb? On seal mõni kindel rutiin, mis päevast päeva kordub?

Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.

Täname, et liitusite meie uudiskirjaga.

Palun sisesta korrektne e-posti aadress

Liitun

Igapäevaselt tegelen loominguga. Ei taha, et see muutuks rutiiniks. Värskust tuleb hoida. Projekteerimise ülereguleerituse ja üksteisele vastukäivate nõudmiste tõttu on paraku loomingut üha keerulisem teha.

2. Mis kell alustate, mis ajal lõpetate?

Püüan tööpäeva mahutada maksimaalselt kümne tunni sisse. Igapäevatöö eeldab erinevate osapooltega suhtlemist. On mõistlik, et tööajad teistega kattuvad. Alati see ei õnnestu.

3. Kui palju ajast läheb klientidega suhtlemisele?

Vastavalt töö iseloomule on paika pandud kindel nõupidamiste ajagraafik. Lisaks jooksvate teemade lahendamine. Helistatakse, harva küll, kell seitse hommikul ja vahel ka peale kümmet õhtul.

4. Millise töö sooviksite oma valminud projektide portfooliost esile tuua ja miks?

Viimase aja töödest Kopli liinide esimesed kolm kortermaja Sepa tänaval (arhitektid Peeter Pere, Eva Kedelauk), Madara tänav 1 hoone (arhitektid Peeter Pere, Eva Kedelauk), Kamari veelauakeskus (arhitektid Peeter Pere, Eva Kedelauk), enamike eramute ja kuuride projektid, Liepa monument Riias koos kunstnike Jaan Toomiku ja Jüri Ojaveriga. Tööstushooned Õlleköögi tänaval, Kurna külas (arhitektid Peeter Pere, Eva Kedelauk, Kirke Päss, Janek Maat). Maramaa elamukompleks (arhitektid Peeter Pere, Eva Kedelauk, Anna-Maria Erik).

Kõik need hooned võimaldasid huvitavat, pinget pakkuvat loomingulist lähenemist.  

5. Millisest projektist on teil kõige rohkem kahju, et see on ehitamata jäänud, ja mis selle projekti teie jaoks erakordseks muutis? Miks see ehitamata jäi?

Munakujuline betoonpaviljon Pirital. Tallinna linnakujunduskomisjon soovitas paviljonile Lasnamäe õigeusu kiriku kõrval olevat platsi. Uus asukoht ei sobinud tellijale ja arhitektile. Tellija soovis kinkida linnale avalikku ruumi rikastavat mitmefunktsioonilist monoliitsest betoonist väikevormi. Loomeprotsess oli huvitav, mõtte võis lasta lendu, tööd sai tehtud üksjagu. Aga paraku — paraku tulemuseks oli “surnuks” menetletud projekt.

Vanatehnika muuseum Tartus Raadi lennukiangaarides. Restoranide maja Tallinnas Vana-Sadamas Laeva tänaval. Määravaks sai kahel viimasel ehitushind ja restoranide maja puhul ka eksperimenteeriv lahendus.

6. Milline on teie kogemus: on see arhitektitöö loomulik osa, et mõni projekt ei realiseeru? Kui suur protsent töödest sahtlisse jääb?

Arhitektuuri realiseerimine on paljude osapoolte koostöö tulemus. Ühise pingutuse tulemusena ideed realiseeruvad.

Tavaliselt arhitektid sahtlisse ei joonista. Aga abstraktsete ruumiideedega peaksid loomingulise vormi hoidmiseks arhitektid pidevalt tegelema. Ja nendega näitustel esinema. Fantaseerimine ja eksperimenteerimine on arhitektile vitamiiniks.

7. Kui palju konkurssidel osalete?

Avalikel konkurssidel tihti. Kutsututel vähem, me pole arendajate lemmikute listis.

8. Kas teie suhtumine konkurssidel osalemisesse on aja jooksul muutunud?

Avaliku konkursi võidutöö eelis on, et seda ei saa oluliselt optimeerida. Võiduideed tuleb hoida ja maksimaalses ulatuses ellu viia. Seega tuleb võistlustel osaleda. See on nagu sport – et sooritused paraneks, vorm ei kaoks, tuleb harjutada selleks, et võita.

Oluline on žürii kooseis. Kui on selge, et otsustajate maitse on 100% minu omast erinev, siis ei tasu loodusseadust eirata ja vastu tuult toimetada.

9. Millist konkursitööd oma loomingust esile tõstaksite?

Vabariigi Presidendi Kantselei hoone ja roosiaia rekonstruktsioon laiendusega, mis on hetkel projekteerimisel (arhitektid Peeter Pere, Eva Kedelauk, Lidia Zarudnaya, Kirke Päss, Madli Kaljuste).

10. Kas teil on mõni konkursitöö, mille puhul on kahju, et see edasise projekteerimise/ehitamise käigus muutus palju ja hea idee ei realiseerunud?

Kopli liinide D-kvartal Sepa ja Liinivahe tänaval.

Kahju on Tallinna ülemise tuletorni ümbritseva kortermajade kvartali lahenduse kärbetest.

11. Kas suurte projektide/konkursside lõpetamiseks olete pidanud tegema ka mitmepäevaseid töömaratone?

Juhtub, et püüad viimase hetkeni ideed lihvida, aga tähtaeg nõuab tööle punkti panekut – siis tuleb töö aega arvestamata valmis pingutada.

12. Milline on teie kõige kauem valminud objekt?

Maramaa elamu, kulus kaheksa aastat. Koostöös tellijaga kaalusime mitmeid lahendusi. Tulemus kulmineerus arhitektide liidu aastapreemiaga.

Madara tänav 1 äri- ja kortermaja valmis 20 aastat peale detailplaneeringu alustamist. 

Tööstuse tänav 54 hoone detailplaneering, mis on endiselt menetluses, on kestnud umbes 18 aastat ja ehitamiseni pole veel jõutud.

13. Kas mõni projekt on nii kaua valminud, et valmides tundub juba täitsa ajast ja arust?

Ei.

14. Mis on arhitektitöö ebameeldivaim osa?

Kui sinu ideed ei mõisteta ja triigitakse see siledaks. Menetlemisprotsessi ettemääramatus ja närvesööv ajakulu. Siis vaatab tellija üha kurjema pilguga arhitekti poole. Tulemuseks tekitatakse viljakas pinnas suvaliste formaalsete lahenduste läbisurumiseks.

15. Mis on arhitektitöö juures kõige meeldivam?

Lahendusideede otsingu eksperimenteeriv etapp, kus kõik võimalused on veel valla. Seda protsessi, kui aega antakse, tuleb nautida täie rinnaga. Kui maja on valmis ja seda ümbritsev avalik ruum on palju parem, on ka väga tore.