Margit Mutso: “Ma armastan iga projekti algust.”

Arhitekt Margit Mutso.Foto: Piia Ruber

“Võid olla arhitektitööst juba surmani tüdinud, kõik need seletuskirjad ja sõlmed ja üleslaadimised, vaidlused, kemplemised, aga siis tuleb uus tellimus või võistlus ja hasart tuleb taas sisse, pea läheb tööle, nii et uni kaob ja söök ununeb,” räägib Eek & Mutso arhitektuuribüroo üks asutaja ja arhitekt Margit Mutso.

Oma valminud projektidest toob ta esile Tartu vanalinna Lutsu tänav 12 elamu, mis 2022. aastal muinsuskaitse alla võeti. Valmimata jäänud töödest on tal kõige rohkem kahju Naissaarele Lõunakülla kavandatud kontserdisaalist ning Vastseliina piiskopilinnuse kabelist.

Telli uudiskiri ja saadame sulle kord nädalas ülevaate Ehituslehe olulisematest lugudest.

Palun sisesta korrektne e-posti aadress
  1. Kuidas Teie tööpäev välja näeb? On seal mõni kindel rutiin, mis päevast päeva kordub?

Eks arhitektide tööpäevad on suhteliselt sarnased ja suures pildis rutiinsed. Enamus aega kulub arvuti taga projekteerides, kirjadele vastates, seletuskirju kirjutades, seadustes sobrades, materjalide kohta infot hankides. Arvutis istumist katkestavad koosolekud, tõsi, ka need on nüüd tihti veebis, aga kohapeal on alati omavahelised arutelud, ideede genereerimised, ka vaidlused. Paljud kliendid eelistavad ka pigem silmast-silma kohtuda: on kuidagi inimlikum, ehkki veebi teel on võib olla koosolek isegi tulemuslikum, kiirem kindlasti.

Ja siis on muidugi ehituskoosolekud objektil. See on hea tuulutus, saab kontorist välja ja põnev on vaadata, kui palju maja on vahepeal kerkinud. Eriti kui maja on teises linnas ja objektile tihti ei pääse.

“Rutiiniks on meil saanud ka sagedased rutiini katkestused – suur sinine aara, kes meil päeval tööl kaasas käib, nõuab aeg-ajalt inimkeeli: “Margit! Palun pähklit! Maitsvat pähklit, palun! Palun!””

Margit Mutso

Rutiiniks on meil saanud ka sagedased rutiini katkestused – suur sinine aara, kes meil päeval tööl kaasas käib, nõuab aeg-ajalt inimkeeli: “Margit! Palun pähklit! Maitsvat pähklit, palun! Palun!” Ja kui sellele piisava kiirusega ei reageeri, siis tuleb džunglikisa, nii et kogu kvartal kuuleb, kuidas ta, vaeseke, nälga peab taluma. Ja siis tõstan mina häält ja riidlen ja siis matkib papagoi tekkinud sõnavahetust oma äranägemise järgi. See on päris naljakas.

Varemalt oli meil rutiin ka Telliskivi kvartalisse sööma jalutada, aga viimasel ajal kipuvad päevapakkumised meie lõuna ajaks otsas olema, nii et sööme kodus.

  1. Mis kell alustate, mis ajal lõpetate?

Olen öökulli-tüüpi inimene. Hommik venib pikale, enne kümmet tööle ei jõua, või kui siis pooluimasena suure kohvitassiga koosolekule. Üldjuhul jõuan aga tööle veelgi hiljem. Kuna elame ja töötame, mina ja Madis Eek, samas majas – see on ka meie endi harjumusi ja vajadusi silmas pidades projekteeritud –, siis õnneks tööleminekuks aega ei kulu. Lihtne on vahepeal ka paus võtta, kodus lõunatada ja puhata ning jätkata hiliste öötundideni. Vahel lausa hommikuni. Õhtune aeg, peale kuut-seitset, on kõige produktiivsem: siis pole kõrvalisi segajaid ja loominguliselt on see kõige parem aeg, just millegi väljamõtlemiseks, ka kirjutamiseks.

Arhitektuuribüroo kontor ja Margit Mutso kodu asuvad samas majas. Foto: Reio Avaste
  1. Kui palju ajast läheb klientidega suhtlemisele?

Sõltub palju konkreetsest tööst. Eramajade puhul on suhtlemist tellijaga palju, arendusprojektide puhul vähem. Eramaja puhul sõltub ka palju tellijast. Mõnele meeldib rohkem arutada, koos laua taga olla, teisele piisab jooniste vahetamisest, meili teel suhtlemisest. Meil on olnud ka klient, kellele niivõrd meeldis arhitektuuribüroo loominguline keskkond, et ta käis oma äritehingute vahel siin ennast laadimas. Jõime kohvi ja fantaseerisime projektide teemal.

  1. Millise töö sooviksite oma valminud projektide portfooliost esile tuua ja miks?

Tartus on üks maja, mille tegime Madis Eekiga mõni aasta tagasi – elamu Lutsu 12, vanalinnas, nukumuuseumi kõrval. Selles majas on ehk kõige enam seda metafüüsilist miskit, mida olen arhitektuuri tehes püüdnud. Olen hingelt romantik, ajalooline keskkond istub mulle, kõigi oma piirangute ja probleemidega. Isegi paremini kui päris vaba maa: suur vabadus tekitab rohkem pingeid, hirmu, et äkki on kuskil mingi parem lahendus kui see, mis välja sai mõeldud. Piiratud pingelises keskkonnas lahendad maja nagu maatriksit ja kui ära lahendad, siis on juba hästi ning kui sellele ka hea nii-öelda arhitektuuri-point’i leiad, on väga hästi.

Margit Mutso ütleb, et Tartus nukumuuseumi kõrval asuvas majas on ehk kõige enam seda metafüüsilist miskit, mida ta on arhitektuuri tehes püüdnud.Foto: Eek & Mutso arhitektuuribüroo
Punane laudisraketisse valatud monoliitbetoon haakub vanalinnaga, ei mõju liiga moodsalt, külmalt, puidumuster seob ta kõrvaloleva puithoonega ja punakas toon tänava üldise värvigammaga. Foto: Eek & Mutso arhitektuuribüroo
Lutsu tänava betoonist fassaad.Foto: Eek & Mutso arhitektuuribüroo
Vaade Lutsu tänava majale hoovist.Foto: Eek & Mutso arhitektuuribüroo

Lutsu tänava elamus on mitu asja, mis, mulle tundub, töötab. Esiteks fassaadimaterjal – punane laudisraketisse valatud monoliitbetoon – haakub vanalinnaga, ei mõju liiga moodsalt, külmalt, puidumuster seob ta kõrvaloleva puithoonega ja punakas toon tänava üldise värvigammaga. Betoonis on jõudu, midagi sellist, mida „pealekleebitud“ plaatide või ka puitfassaadiga ei teki. Iga kord, kui Tartus Lutsu tänavale satun –  no või mis ma nii väga satun, kui aega on, siis ikka lähen teadlikult vaatama –, siis uurin seda punast betoonipinda hästi lähedalt. Katsun ka, mulle ikka väga meeldib betoon, kõigi oma väikeste vigade ja varjunditega.

See oli meil esimene maja, kus monoliitbetoonist valati pikk kahekorruseline fassaad. Betoon annab majale natuke nagu igavikulise imago, kindluse – kergekäeliselt seda muutma ei lähe. Katus on betoonkivist, veidi moodsam kui vanad katused, aga ka see ei mõju vanade kõrval võõralt.

Teine asi, mis, mulle tundub, töötab siin hästi, on see vanalinlik fassaadiloogika, et tänavafassaad on oma olemuselt range, kindla rütmiga, hoovifassaad on palju mängulisem. Tänavafassaadis on maja kõrvalhoonete katuste ja seintega kokku viidud. Siit tekib selline väike moodne väändenüanss juurde, aga ega esmapilgul mööda jalutades eriti ei hooma, et see maja siia alles hiljuti on ehitatud, istub päris kindlalt vanas hoonefrondis.

Täna, kui betooni kui suure jalajäljega materjali vastu sõna võetakse, mõtlen ma, et betooni kasuks räägib pikk eluiga. Kui maja veel paarisaja aasta pärast alles on, siis on betoon end õigustanud. Lutsu elamu ei ole siinsel arhitektuurimaastikul eriti silma jäänud, küll aga märkasid seda muinsuskaitsjad ja suur oli meie imestus, kui selgus, et 2022. aastal on maja lausa kaitse alla võetud – mälestise registris numbriga 27006/132. Nii et seda vähemalt niipea lammutada ei saa. Soomlastele see maja ka meeldis, Tarja Nurmi kirjutas ajakirjas Betoni Tartu punasest betoonelamust pika loo. 

On muidugi üks maja veel, mis on meie büroos valminud ja mis on mulle väga armas, aga selles on minu osa väga väike. See on meie söepuidust telksuvila, mille Madis mõni aasta tagasi projekteeris.

Söepuidust telksuvila.Foto: Toomas Tuul
Telkmaja avatult.Foto: Toomas Tuul
  1. Millisest projektist on Teil kõige rohkem kahju, et see on ehitamata jäänud, ja mis selle projekti Teie jaoks erakordseks muutis? Miks see ehitamata jäi?

Oh… Eks kisun siis taas vana haava lahti.

See oli 2003. aastal, kui võitsime Madis Eeki ja Reio Avastega kutsutud võistluse Naissaarel Lõunakülas, kuhu Tõnu Kaljustel oli pöörane idee ehitada suvine kontserdisaal. Lootsi Koda, nii teda tookord kutsusime. Võita noorelt selline võistlus… Tundus, nagu oleksime osalised Werner Herzogi „Fitzcarraldo“ filmis, see kõik oli nii äge!

Ehitamata jäänud Nargen Saal Naissaarel.

Kaljuste oli projektist vaimustuses, helistas aeg-ajalt kuskilt kaugelt, kiitis, kuidas ta tuttavatele muusikutele Naissaare projekt muljet avaldab, et see saab uhke asi olema ja meie vuhkisime rõõmuga tööd teha. Hoone oli oma kujult nagu pisut kiivas viltuste seintega küün, mis kasvab kõrgusesse vaatetorniks, kaetud kimmidega, vaid torni tipp oli klaasist. Kontserdimaja pidi töötama vaid kevad-suvisel ajal ja meie mõte oli sulgeda sügis-talviseks perioodiks maja luukidega, mis on samuti kimmkattega. Kui maja sulgub, on vaid skulpturaalne avadeta kimmvorm, mille tipus on kerge valguskuma, ja kui taas kevad käes, saabub dirigent üle mere, vajutab nuppu ja luugid avanevad justkui nõiaväel talle tervituseks. Uurisime kimmide hingeelu ja süüvisime põhjalikult akustikasse.

Juhuslikult oli Eestis kõige tuntum eestlasest akustik Rein Pirn, kes on nõustanud Ameerikas hulgaliselt kontserdisaalide akustika projekteerimist. Saime temaga läbi ühe sõbra kontakti ning ta sõitis spetsiaalselt Tartust kohale, et meid koos Linda Madalikuga akustika vallas nõustada. Talle projekt väga meeldis, kõik klappis ülihästi, kuni üks päev Kaljuste enam ei helistanud. Ei võtnud ka toru ega tulnud läbi. Mõtlesime, et ju on väljamaal dirigeerimas, tegime tööd edasi, leping oli valmis, läbi räägitud ja kinnitatud, allkiri puudus vaid.

Aga siis hakkasid levima jutud, et juba keegi teine toimetab selle Naissaare projektiga, et miski läks rahastusega valesti ja Tõnul on uued mõtted.

Meil on mitmeid projekte ehitamata jäänud, aga sellist nördimust pole ma kunagi tundnud. See kõik oli nii suur pettumus, et Madis Eek keeldub siiani Naissaarele kontserdile minemast. Mina olen siiski paaril korral sõprade õhutusel käinud, aga eks ta natuke masohhistlik käik ole.

Mainisin alguses Herzogi „Fitzcarraldot“. Artur Talvik ja Priit Valkna tegid ka Tõnu Kaljuste Naissaare projektist filmi „Vastutuulesaal“. Saime seal väikse kõrvalosa, kahjuks lõppes koos projektiga ruttu ka meie filmikarjäär.

Uskumatu, et sellest loost on juba üle kahekümne aasta. Üks väike detail sellest Naissaare projektist on aga ellu kutsutud – meie telksuvilale kavandas Madis justnimelt taolised iseavanevad luugid, nagu tookord kontserdimajale tegime. Ja need on päris uhkelt arhitektuurikirjanduses lehvinud.

  1. Milline on Teie kogemus: on see arhitektitöö loomulik osa, et mõni projekt ei realiseeru? Kui suur protsent töödest „sahtlisse“ jääb?

Ma alustasin tööd veel nõukogude ühiskonnas, kus oli üsna tavaline, et projekt jääb sahtlisse. Esimene töökoht oli mul Tartu Kommunaalprojektis. Sellest ajast ei realiseerunud vist ükski projekt, mis ma tegin. Eriti kehtis see aga võistlusprojektide puhul.

Nüüd on olukord parem, keegi ei taha tühja tellida. Eramajadest tuleb paar projekti meelde, mis said suhteliselt kaugele lahendatud ja üks suurem büroohoone, mis sai ehitusloa.

Madis Eekil oli üks vahva projekt Rakvere kesklinnas. Trips-traps-trull-fassaadiga kasiino, ka läbi võistluse tulnud projekt, see oli ka päris kaugele lahendatud enne kui selgus, et ikka ei tasu kasiinot sinna ehitada.

Kindlasti on neid veel, aga enamus projekte on lõppenud eskiisi staadiumis. Siis on veel üsna loomulik, et tellija plaan muutub, võimalus kaob.

  1. Kui palju konkurssidel osalete?

Oli aeg üheksakümnendatel-nullindatel, kui osalesime pea kõikidel Eesti võistlustel ja võistlustelt tuli ka suur osa sissetulekust. Aga tol ajal oli võistlusi suhteliselt harva, korraga oli käimas ehk üks võistlus, kui sedagi. Nüüd on võistlusi palju ja neil osalemine kujuneb väiksele büroole üsna kulukaks. Teeme aastas ehk paar-kolm võistlust kaasa.

  1. Kas Teie suhtumine konkurssidel osalemisesse on aja jooksul muutunud?

Ei. Ma olen endiselt seda meelt, et läbi võistluse sünnivad kõige paremad arhitektuuriteosed. Võistlus annab arhitektile piisava vabaduse oma mõtteid välja pakkuda, kartmata, et tellija kohe pead raputab. Meie võistlusžüriid on vähemalt arhitektide liiduga koostöös tehtud võistlustel kompetentsed ja kui vaadata Eesti parimaid ehitisi, siis on nad enamjaolt sündinud läbi võistluse.

Aga muidugi on nüansse, mille suhtes olen kriitiline. Näiteks on siiamaani nõutud võistlustööde planšettidel väljatrükkimist. Milleks? Olen palju olnud võistluse žüriis – hindaja teeb oma töö ära arvutis, kokku saades saab tööd arutamiseks seinale projetseerida.

“Kõige jaburam oli Süku võistlus, mis oli oma eesmärgilt nii roheline ja jätkusuutlik, aga kus osalemiseks pidi lisaks digiprojektile esitama ka oma kümmekond väljaprindiga planšetti.”

Arhitekt Margit Mutso

Kõige jaburam oli Süku võistlus, mis oli oma eesmärgilt nii roheline ja jätkusuutlik, aga kus osalemiseks pidi lisaks digiprojektile esitama ka oma kümmekond väljaprindiga planšetti. Üle maailma lennutati siia üle tuhande planšeti, millest enamikku vaevalt et keegi üldse vaatas ja mis nüüd kuskil nukralt hunnikus seisavad. Näitus tehti ka veebis.

  1. Millist konkursitööd oma loomingust esile tõstaksite?

Rääkisin juba pikalt Naissaare projektist, ka Lutsu 12 elamu oli tellitud võistlus, aga on veel üks väga põnev projekt, mille küll võitsime, aga mis ka ehitusse ei läinud. 14. sajandist pärit Vastseliina piiskopilinnuse linnusekabel.

Vastseliina linnuse kabel.Foto: Eek & Mutso Arhitektuuribüroo
Öine vaade Vastseliina piiskopilinnuse ehitamata jäänud linnusekabelile.Foto: Eek & Mutso arhitektuuribüroo
Kabeli sisevaade.Foto: Eek & Mutso arhitektuuribüroo

Sel kohal on eriline ajalugu. Kabelis olla nähtud ilmutust, mille käigus asetus kabeli põhjaseinale kinnitatud valge rist ümber idaaltari ning paavst Innocentius IV andis seepeale kabelile indulgentsibulla ning Vastseliinast sai palverändurite sihtkoht. Räägitakse, et see imetabane rist olevat idaaltaril püsinud ühegi kinnituseta kuni Põhjasõjani, kui linnus purustati.

Linnusest on tänaseks järel varemed ja kabeli kohta tähistab linnusemaastikul lohk. Kohalik sihtasutus plaanis kabelimüürid välja kaevata, need katustada ja teha sellest avalik ürituste koht. Projekti leidmiseks korraldati kutsutud osalejatega arhitektuurivõistlus. Pakkusime tookord kabelilohu asemele kabeliküngast ehk haljastatud kuplit, mille alla jäänuks suletud ruum, kus on eksponeeritud kabelimüürid. Müüride kohale katusesse nägime ette aknalindi, mis joonistanuks maastikus kabeli koha välja.

Aga jah, ka see projekt jäi teostamata, ehkki tegime selle tarvis valmis lausa tööprojekti ja EAS andis ehitamiseks ka raha. Seekord sai määravaks muinsuskaitsjate heitlik meel, mis algul nägi varemete eksponeerimises ja katustamises parimat võimalust, hiljem aga keelas varemeid välja kaevata.  

  1. Kas Teil on mõni konkursitöö, mille puhul on kahju, et see edasise projekteerimise/ehitamise käigus muutus palju ja hea idee ei realiseerunud?

Üks võistluse teel meie töölauale maandunud projekt on Tartus Lina tänava nakkushaigla kvartal. Taas väga põnev ja ülikeeruline koht eeskätt seetõttu, et kohalik elanikkond seda terviklikku kompleksi väga kõrgelt hindas ja nõudis majade restaureerimist. Arendaja aga keeldus restaureerimast, sest ekspertiisi hinnangul olid puitmajade kandekonstruktsioonid niivõrd kehvas seisus, et neid säilitada ei olnud võimalik.

Pakkusime oma nägemuses välja idee vanad puumajad nii-öelda kivistada – teha täpselt samasugused majad nagu vanad puidust haiglahooned, aga valada nad betoonist ning kasutada dekoratiivelementidena puidust originaaldetaile.

Esimene maja, haigla peahoone, on tänaseks valmis. See betooniosa, mis valati vana Tartu laua profiiliga monoliitbetoonist, on väga ilus. Paraku ei suudetud vanu detaile nii palju, kui ette nägime, taaskasutada. Tahtsime, et kõik säilinud vanad suured aknad, puidust dekoratiivliistud, vana laudis ja palju teisi detaile restaureeritaks, aga kahjuks ei saanud ehitaja seda kõike tervena kätte: vanu aknaid ei õnnestunud aga tänastele normidele vastavaks teha ja nii tehti ikka enamus koopiadetaile. See võttis hoone autentsust ja väärtust kahjuks maha.

Lina kvartal Tartus.Foto: Eek & Mutso arhitektuuribüroo
Lina kvartal Tartus: vaade ülevalt.Foto: Eek & Mutso arhitektuuribüroo
  1. Kas suurte projektide/konkursside lõpetamiseks olete pidanud tegema ka mitmepäevaseid töömaratone?

Jaa! Meenub, kuidas Madis Eek paar päeva enne üht võistluse tähtaega reipalt teatas: „Täna teeme nii kaua, kui jaksame, ja homme nii kaua, kui vaja!“ See tähendas, et tegime tööd kaks ööpäeva jutti. No paar tundi ehk magasime. See oli küll paarkümmend aastat tagasi, aga paraku peab tunnistama, et selliseid maratone tuleb veelgi ette. Õnneks harvem.

  1. Milline on Teie kõige kauem valminud objekt?

Lina tänava kvartali projekteerimist alustasime seitse aastat tagasi. Tänaseks on valmis esimene maja. Teistel on ehitusload, aga aeg on keeruline. Millal kvartal tervikuna valmis saab, ei tea. Enne, kui meie siin tööle asusime, oli detailplaneeringuprotsess, mis kuuldavasti olla oma viisteist aastat väldanud. 

Magdaleena 4 elamute projekti algus oli kuskil kaheksa aastat tagasi, viimane maja on veel ehituses. Sama pikki protsesse on veel.

  1. Kas mõni projekt on nii kaua valminud, et valmides tundub juba täitsa ajast ja arust?

Kui on tugev idee, siis ega ta nii kergelt ei vanane. Samas stiil ja materjalid kuigivõrd ikka muutuvad, ka ehitustehnilised võimalused.

Pärnu maantee 18 on büroohoone (arhitektid Madis Eek, Kristel Jaanus – toim.), mille kohta 2016. aastal, kui ta valmis sai, kirjutas Carl-Dag Lige sotsiaalmeedias, et see maja oleks nagu kümme aastat tagasi projekteeritud. Tegelikult oli selle maja eskiis tehtud mitte kümme, vaid ligi paarkümmend aastat tagasi. Krunt müüdi koos eskiisiga ja klient tuli kindla sooviga see maja just algse kavandi järgi valmis teha, ehkki teise funktsiooniga. Eks tal muidugi on natuke oma aja märki juures.

Pärnu maantee ärimaja, mille kohta kirjutas arhitektuurikriitik Carl-Dag Lige sotsiaalmeedias, et see maja oleks nagu kümme aastat tagasi projekteeritud. Mutso sõnul on selle maja eskiis tegelikult tehtud mitte kümme, vaid ligi paarkümmend aastat tagasi. Foto: Eek & Mutso arhitektuuribüroo
  1. Mis on arhitektitöö ebameeldivaim osa?

Kõige kurvem on see, kui su maja kuskil vaikselt ümber tehakse või hoopis maha võetakse. Ei tahaks praegu olla ei Peep Jänese ega Raine Karbi nahas.

Hiljuti avastasin juhuslikult, et Ahtri tänavalt on kadunud meie 2003. aastal valminud Olerexi tankla. Tõsi, omanik jõudis selle enne veel üksjagu ära käkkida. Noored ärihaid ei tulnud selle pealegi, et ka bensiinijaam võib olla autoriõigusega objekt. Väike asi, aga ikka tegi nukraks.

Tänaseks lammutatud Olerexi Tankla Tallinnas, Ahtri tänaval.Foto: Eek & Mutso arhitektuuribüroo

On olnud juhuseid, kus ehitaja või arendaja otsustab arhitekti selja taga mingid detailid muuta või ehitaja lihtsalt ei saa mingi asjaga hakkama. Enamasti saadab neid juhtumeid õigustus, et seda nüanssi näed vaid sina, arhitekt, keegi teine seda ei märka. See mõjub kui punane rätik. Kõikvõimalikud altvedamised on ebameeldivad. Rääkisin enne Naissaare ja Vastseliina projektist. Sellised asjad muidugi võtavad tuju ära. Vahel on ka ametnikega palju vaidlemist, ega see ka meeldiv protsess ole, aga käib töö juurde. 

  1. Mis on arhitektitöö juures kõige meeldivam?

Ma armastan iga projekti algust. Võid olla arhitektitööst juba surmani tüdinud, kõik need seletuskirjad ja sõlmed ja üleslaadimised, vaidlused, kemplemised, aga siis tuleb uus tellimus või võistlus ja hasart tuleb taas sisse, pea läheb tööle, nii et uni kaob ja söök ununeb. Nurgakivi panek on alati tore ja muidugi maja avamine, isegi kui arhitekti nime ei mainita. Ja oma maju külastada on tore, eriti kui näed, kuidas rõdukastidesse, mille sa oled detailideni läbi mõelnud, ongi taimed istutatud. Ja muidugi see, kui ikka ja jälle sind oma projekteeritud majja külla kutsutakse ja kurdetakse, et isegi lapsed keelduvad välja kolimast.   

Toimetaja valik

Avaleht Kõik lood

Suured lood

Kõik suured lood

Kui su tooteid või teenuseid kasutatakse ehitusobjektidel või sõltub nende müük objektide valmimisprotsessist, siis on meie andmebaas sulle oluliseks tööriistaks ettevõtte käibe kasvatamisel.

Proovitellimus annab täieliku ligipääsu. Krediitkaarti pole vaja.

Palun sisesta eesnimi
Palun sisesta perenimi
Palun sisesta ettevõtte nimi
E-posti aadress ei ole korrektne
Telefoninumber ei ole korrektne
Kirjuta vastus läbivalt väiketähtedega

Kampaania tingimused. Tutvumistellimuse saad vormistada, kui sa pole enne Ehitusbörsi kasutanud. Registreerimisel kasuta ettevõtte domeeniga e-posti aadressi. Kui ettevõte ei kasuta oma domeeniga e-posti aadresse, siis saad tellimuse vormistada äriregistris kirjas oleva ettevõtte ametliku kontaktaadressiga.