Eestis pole piisavalt valgustusinsenere, kes oskaks projekteerida tänapäevastele standarditele vastavaid valguslahendusi, rääkis Onnineni valgustuse tootelahenduse juht Taavi Hallikma.

Hallikma sõnul tegelesid ajalooliselt elektriinsenerid valgustuse projekteerimisega, aga kunagiste teadmistega ei projekteeri enam tänastele standarditele vastavaid lahendusi. “Varem võisid luumen-meetodi valemiga valgustite hulga paika saada,” lausus ta. “Nüüd on standard nõudlikum, valgustite valik mitmekesisem ja seetõttu on vaja töös kasutada vastavaid arvutiprogramme.”

Hallikma hinnangul pole Eestis piisavalt eraldi ettevalmistusega valgustusinsenere. Eestile lähimad kohad selle ala õppimiseks asuvad Taanis ja Saksamaal, kus antakse vastav magistrikraad. “Päris sellist teadmist pole kontori või laoruumi valgustuse planeerimisel vaja, aga reeglina jääb elektriinseneri teadmistest tänapäeval siiski väheks,” nentis ta.

Tulemuseks on tööruumid, kus valgustus on puudulikult lahendatud, tekitades töötajatele terviseprobleeme. 

Alavalgustatust on lihtne tuvastada, seda jälgivad ja mõõdavad ka näiteks tööinspektorid, kuid hoopis keerulisem on lugu lahendusega, mille valgus on liiga räige. Kõik vastab justkui normile, aga inimesed tunnevad end selles keskkonnas halvasti ja see hakkab tervisele mõju avaldama. 

Meliva töötervishoiu peaarst Toomas Põld tõdes, et kontrollides on näha, et nägemisteravuse häired on ajaga süvenenud. “Kõikidel töökohtadel on oluline valgustus ja sellest oleneb paljuski püsiva töövõime säilitamine,” nentis ta. “Suurem osa nägemisteravuse häiretest on põhjustatud alavalgustusest.” 

Põllu teatel on viimastel aastatel siiski ilmnenud, et leidub ülevalgustatud töökohti, mis kurnavad silmi ja nägemiskeskust inimese peaajus. “Kasutusel on termin räigus, mis kujutab endast pimestusest või peegeldusest tekkivat nägemisaistingut,” selgitas ta. “Seda aitab vältida, kui kasutada juhitavat valgustust, et seda saaks just leedvalgustuse puhul vajadusel hämardada. Räige valgus võib põhjustada silmade vesitsemist, sageli peavalusid, roidumust, mille tulemusena väheneb töövõime ja kontsentreerumine tööülesannetele.”

Põld soovitas valgustuse silmasõbralikkuse tagamiseks järgida standardeid, mis ongi kasutusmugavuse tagamiseks välja töötatud. Töökeskkonnas on vajalik valgustuse mõõtmine ja see on üks riskianalüüsi tavaline osa.

Hallikma ütles, et valguse räigust otse mõõta ei saagi, vaid see arvutatakse teisi näitajaid keerulisse valemisse pannes.

Hallikma sõnul tekitavad räiget valgust ebakvaliteetsed või valesti valitud valgustid. Ka igati kvaliteetne valgusti ei pruugi sobida konkreetsesse ruumi või olukorda.

Hallikma rääkis hiljutisest kogemusest tootmisettevõttega, kus oli kvaliteedikontrolli alale vaja lisavalgustust. Klient valis poest ühe igati kvaliteetse, piisavalt võimsa valgusti, aga tuli sellega tagasi ja kurtis, et töötajad tunnevad end häiritult ning nende silmad valutavad. Seda lihtsal põhjusel, et kliendi valitud valgusti ei sobinud sellesse asukohta ja otstarbeks.

Valgusti oli liiga laia nurgaga ja sellele konkreetsele kõrgusele sobimatu. 

Hallikma vahetas toote veidi väiksema võimsuse ja soodsama hinnaga teist tüüpi valgusti vastu ning sai kliendilt järgmisel päeval kõne, et uus valgustus sobib töötajatele hästi. 

Hallikma rääkis, et tegemist oli igati pädeva kliendiga, aga see lugu näitab, et valgustuse planeerimine vajab eraldi eksperti. “Kõik inimesed ei saa olla kõikides valdkondades eksperdid,” nentis ta. “Mina ei lähe kliendile poes kaablit soovitama, sest see pole minu ala.”

Teine teema, millele Hallikma soovitas valgustust planeerides tähelepanu pöörata, on hooldetegur. Kõik valgustid kaotavad ajapikku valgusvoogu ja sellega seoses on vajalik projektis valgustus üledimensioneerida. Nii vastab valgustus standardile ka aastate pärast, kui osa valgusti valgusvoost kadunud.

Hallikma rääkis, et valgustuse planeerimisel kasutatavates arvutiprogrammides on hooldetegur vaikimisi määratud 0,8 peale, mis oli traditsiooniliste valgusallikate kasutamisel sobiv, aga pika elueaga leedvalgustite jaoks paljudel juhtudel liiga kõrge. Mõnes tootmistsehhis võiks selle sättida näiteks hoopis 0,55 peale.

Üledimensioneerimisega seoses on ka oluline valgustusele juhtimine lisada – sellega saab valgusti esimestel aastatel võimsust maha võtta ja vananedes lisada.

Onninen valgustuse projekteerimist teenusena ei paku, vaid nõustab kliente tasuta, seejuures teeb programmis vajalikud arvutused ja pakub välja lahenduse. See töö jõuab Hallikma lauale peamiselt projektimüügi kaudu, aga ta kontaktid on leitavad Onnineni kodulehelt ja pöörduda võib ka otse.

Sobiva valguslahenduse saamiseks on kliendilt vaja ruumi joonist, infot kõrguse ja siseviimistluse kohta ning kirjeldust, mis töid töökohtadel tehakse. Kui on tegemist juba olemasoleva hoonega, oleks hea lisada ruumist ka mõne foto. Sellest üldjuhul piisab, aga kui tegemist on keerulisema ülesandega (sopiline ruum või pind, kus tehakse ühes ruumis palju eri valgusvajadusega ülesandeid), käib Hallikma ka kohapeal oludega tutvumas.

Hallikma ütles, et kontoriruumidesse valgustuslahenduse loomine pole üldjuhul keeruline, sest seal teevad inimesed sama tüüpi tööd, keerulisemad on just tootmised, kus inimestel on eri valgusvajadusega ülesanded.

Kontoris on üks levinud lahendus, et üldvalgustusega saavutatakse valgustihedus 300 ja igal töökohal töökohavalgustitega 500 luksi. Kui on soov töökohti pärast nihutada, võib mõistlikum olla kogu ruum 500 luksiga lahendada.

Hallikma meenutas juhtumit, kus haigla laboris oli vajalik saavutada töökohal 1000 luksi, aga töökoht oli paigutatud ruumi nurka, mis on kõige keerulisem koht valgustamiseks ja sisearhitektuursed nõuded piirasid valikuid. “See oli paras väljakutse,” sõnas ta.

Valgustust planeerides tuleb arvesse võtta ka peegeldusi ja varje, seejuures on viimaseid mitut tüüpi. Multivarjud peaks jalgpallisõpradele teleülekannetest tuttavad olema – seal on näha, kuidas ümber ühe mängija on korraga neli või rohkemgi varju. Sama olukord võib tekkida ka tööruumis, aga seda tuleks vältida.

Oluline on arvestada ka värviesituse üldindeksit, see näitab, kui tõetruud paistavad värvid. Indeksi skaala on nullist sajani, tavaliselt valitakse sisetöökohtade jaoks valgusti indeksiga vähemalt 80, aga näiteks töökohtadel, kus tegeletakse värvikontrolliga, peaks valima valgusti värviesituse üldindeksiga vähemalt 90.

Hallikma sõnul mõjutab värviesituse üldindeks kõige enam punase ja pruuni värvi tajumist. Madala indeksiga ruumis võib inimene mudapruuni näha hoopis lillana.  

Kõigi nende parameetrite arvestamiseks kasutab Hallikma arvutiprogrammi. Ta tekitab sinna ruumi mudeli, kannab sinna ruumis olevad objektid ning hakkab seejärel adekvaatset valguslahendust leidma.Kui vajate nõu valguslahenduse planeerimisel, saab Hallikmaga ühendust kirjutades taavi.hallikma@onninen.com või helistades 5307 6563.